Kes olid soomepoisid?Soomepoisid olid noored eesti mehed, kes teenisid vabatahtlikult Soome relvajõududes Talve- ja Jätkusõjas aastatel 1940-1944.
Soomepoisse oli kokku 3400, neist maavägedes 3000 ja mereväes 400. Nad said korraliku väljaõppe, mille käigus moodustati veebruaris 1944 eestlastest koosnev jalaväerügement JR 200. Viimane võitles suvel 1944 tõrjelahingutes Karjala kannasel.
Soomepoiste tunnuslause oli SOOME VABADUSE JA EESTI AU EEST.
Selle nimel langes Soomes 178 meest.
Juulikuu lõpul 1944 muutus poliitiline ja sõjaline olukord nii Soomes kui Eestis. Soome valmistus tegema Nõukogude Liiduga vaherahu, Eestit ähvardas okupeerimine punaarmee poolt.
Tekkinud situatsioonis, soomepoiste nõudmisel ja Eesti Rahvuskomitee kutsel naasti 19.augustil kodumaale, kokku 1752 meest. Tulek oli täiesti vabatahtlik, igaüks tegi otsuse ainuisikuliselt. Põhimotiivideks olid kohusetunne ja soov kaitsta isamaad. Vastuvõtt kodumaal oli vaimustav, rahvas andis neile nimetuse SOOMEPOISID, mis on säilinud tänaseni.
Pupastvere lahingSoomepoisid määrati 20. Eesti Relva-SS diviisi koosseisu, kuid mitte omaette üksusena, sakslased pidasid nende meelsuse tõttu seda liiga ohtlikuks.
I pataljonist sai 46. rügemendi III pataljon (III/46), II pataljon kuulus diviisi tagavara-rügementi.
25. augustil 1944 algas Tallinnast rongiga sõit rindele, Kehras jäi maha II pataljon. Soomepoiste I pataljon saabus Tartu lähistele Mullavere jaama, kus soomepoistele jagati ka suhteliselt vilets jalaväe kergerelvastus. Pataljoni koosseisus oli 4 kompaniid, kokku 550 meest. Ülemaks määrati kapten Voldemar PÄRLIN, kes oli Soomes sama pataljoni ülema asetäitja. Pataljon allutati Wehrmachti 207. Julgestusdiviisile.
28.augusti hommikul mindi rünnakule, eesmärgiks hävitada üle Emajõe 25 km põhja poole tunginud vaenlase tugevdatud diviisi osad ja jõuda Emajõeni. Koostöös teiste Eesti diviisi ja Saksa üksustega ning politseipataljonidega õnnestus saavutada eesmärk kolme päevaga. Venelaste tugevaim vastupanu oli esimesel päeval Pupastvere külas. Siin oli soomepoistel vastas hästirelvastatud väeosad, neid toetas massiivne suurtükituli üle Emajõe toodud patareidest.
Soomepoiste raevukas pealetung purustas kõik enda ees. Võideldi teadmisega, et meid jälgib kogu eesti rahvas, et me oleme siin sangarlike soome sõdurite esindajad. Kaks tundi pärast rünnaku algust Joora talu juures oli küla vallutatud. Raudtee suunalt küla rünnanud sakslased jõudsid kohale alles tund hiljem.
30. augustil vallutati Nõela ja Õvi külad. Jõuti Emajõe kaldale, eemalt paistsid Tartu tornid. Vaenlane oli põgenedes maha jätnud kogu varustuse ja sõjatehnika.
Võit oli täielik. Ka soomepoistel oli kaotusi: rivist oli välja langenud 170 meest, neist 34 langenut.
02. septembril rivistati pataljon üles, 207. diviisi komandör kiitis pataljoni vapruse eest ja jagas 44 Raudristi. I kl. Raudrist anti pataljoni ülemale kapten Pärlinile.
Pilka lahing3. septembril liikus pataljon uude asupaika, puhkama ja täiendust vastu võtma. Samal õhtul pommitas kolonni pead vaenlase ööpommitaja, tabamuse sai ka pataljoni ülem kapten Pärlin, kes hiljem haiglas haavadesse suri. Pataljoniülema kohusetäitjaks sai 9. kompanii ülem leitnant Karl Pärnoja, kes oli vaatamata haavatasaamisele rivis. Järgmisel päeval majutati pataljon Pilka külla ja arvati rinde reservi. Siit käidi luurel ja metsi vaenlastest puhastamas.
8. septembril saabus pataljonile täienduseks 200 praktiliselt välja õpetamata mobiliseeritud eesti meest. Nad jaotati kompaniide vahel, neid õpetati kiiruga relvi tundma ja lahingu olukorras tegutsema.
17. septembri varahommikul algas turmtuli Emajõe ääres, seal olid kaitsel Eesti piirikaitse-rügemendid. Nad ei suutnud vaenlase rünnakule vastu seista ja varsti algas lahing Pilkal. Sellele eelnes tugev suurtükituli, mis tegi lahtisel maastikul soomepoiste hulgas laastavat tööd. Rünnaku võimsus sundis neid taanduma, pealegi puudus täielikult saksa raskerelvade ja lennuväe toetus. Sama-aegselt oli alanud Baltimaade evakueerimis-operatsioon ASTER, eestlaste osaks jäi taganemise katmine.
18. ja 19. septembril tegi hajutatud soomepoiste pataljon veel üksikuid vastupanukatseid. Edasi toimus taganemine üle Põltsamaa lõuna suunas.
23. septembril jõudis pataljon Läti piirile, koosseisus veel umbes 100 meest. Osa mehi (nüüd teadaolevalt 115) oli lahingutes langenud, haavatud evakueeriti Saksamaale. Mitmed läksid otsima põgenemisvõimalust Soome või Rootsi, paljud asusid lootusetus olukorras koduteele.
Pataljoniülem leitnant Pärnoja võttis mehed viimast korda rivvi, tänas vapruse ja kohusetäitmise eest ning teatas pataljoni laialisaatmisest. Nüüdsest pidi igaüks valima oma tee, pataljoni ajalugu oli lõppenud.
Samal ajal, kui III/46. (endine I/JR 200) lõi lahinguid Tartu all, pandi diviisi tagavararügementi kuuluv endine II/JR 200 Kehras väljaõppele. Pataljonis oli ligi tuhat meest ja tema mittekasutamist kriitilises olukorras on raske seletada. Enne Tallinna langemist toodi pataljon Irusse positsioonidele. Võib-olla oli mõjukaid jõude, kes kavatsesid teda kasutada Tallinnas Eestile soodsas olukorras.
Vaade tagasi
Kümnetel tuhandetel Eesti meestel, kes võitlesid 1944.a. punaarmee vastu, oli eesmärgiks hoida ära uus nõukogude okupatsioon. Nad uskusid lääne demokraatia võitu ja Atlandi Hartast kinnipidamist kogu Euroopas.
Agressiooni ohvriks langenud riikide iseseisvuse taastamine oli Harta üks põhipunkte. Kahjuks nii siiski ei läinud.
Ka soomepoisid tulid tagasi lootuses anda oma jõud sama eesmärgi nimel. Nad tulid täitma oma kohust kodumaa ees ja andsid oma parima, paljud ka elu.
|
|
Viimati uuendatud Teisipäev, 01 Detsember 2009 10:23 |
